Millal pildistada ja millal talletada mällu?
Sel aastal olen teinud paar reisi, kus pildistamine ei olnud esmane eesmärk. Aga loomulikult mahutasin kaamera ikka kotti – sest eks ~3–4 kg lisakaalu ole ju alati vaja kaasa võtta.
Kokku kahe reisi peale tegin 24 pilti kaameraga ja tagasi jõudes ei jäänud midagi kripeldama.
Ma teen siinkohal eelduse, et ma ei ole ainus, kes uusi kohti nähes endamisi mõtleb, et “oo, siit saaks hea pildi, mm.. kui siia keegi seisma panna, siis valgus on siin just täpselt õige..” jne. Aga kas pole nii, et pidev FOMO (hirm, et mõni ideaalne kaader jääb tegemata) ei tule tegelikult kellelegi kasuks?
Fotograafidele õpetatakse, et tuleb silma treenida – igal võimalusel otsida õiget valgust ja kompositsiooni. Pidev harjutamine võib aga tekitada tunde, et iga leitud hetk tuleb kindlasti jäädvustada. Ja kui ei jäädvusta, jääb justkui midagi tegemata.
Nii nagu ehitaja käib mööda maju ja vaatab kas seinad sirged, stilist kas värvid selle hooaja trendidega kooskõlas ja baarman kas kokteilis komponendid õiges vahekorras, siis fotograafi professionaalne “kretinism” on leida igast hetkest see õige pilt.
Võib ju mõelda, et on lausa piin käia koguaeg ringi ja otsida midagi, mida suuretõenäosusega tabada ei õnnestu, sest isegi kui kaamera on kaasas, siis selle ajaga kui kaamera kotist välja võtad ja objektiivi subjekti poole suunad on hetk möödas ja saab tagurpidi asjad otsast tagasi kotti pakkida. Ma arvan, aga et lugu ei ole nii õudu täis ning pigem vastupidine.
Õnnistuseks on käia ringi ja koguda mälestusi. Neis on alati õige fookus ja säri ning iga kord, kui taas kaamera silme ette tõstan, tunnen, kuidas need valgused ja kompositsioonid tulevad minuga kaasa. Järgmisel korral vajutan katikunuppu veelgi kindlamalt, sest olen juba teadlik sellest hetkest.
