Hei, tule tee pilti!
Igal fotograafil, usun on tulnud ette olukord kus kutsutakse mingit üritust, olemist, või muud moodi ruumis toimuvat tegevust pildistama sõnadega, “Oleks hea kui saaksid pilti teha? / Ole hea tule tee pilti? / Saaksid ehk paar pilti kohapeal teha?”
Super, usaldatakse pilti tegema ja ilmselgelt usaldatakse ka sinu maitset, sest mingeid muid suunitlusi ei ole edastatud. Kus, miks ja millal need pildid kasutust leiavad - keegi ei tea.
Miks on oluline neid asju enne teada võib tunduda mõnele teist ilmselge, aga ma olen elus õppinud, et midagi ega kedagi ei saa isenesestmõistetavalt võtta ja seetõttu kirjutangi seda postitust, et veidi valgust sellesse pimedasse detsembri kuu algusesse tuua.
Kus, miks ja millal - alustame loomulikult tagantpoolt.
Millal pildid kasutust leiavad on ehk kõige lihtsamini selgitatav küsimus - sellega peaks selgeks saama kui kiirest on vaja pildid arvutisse tõmmata, teha riisumine nendest sadadest või tuhandetest piltidest mida õhtu/päeva/nädalavahetuse jooksul on tehtud, need töödelda - rohkem või vähem ning siis need kuhugi üles laadida nii, et neid saaks siis ka kasutada. Boonus punktid kui pildid lähevad trükki, kuigi enamasti see on juba küljendaja või graafilise disaineri probleem (loe: see on tavaliselt ka minu probleem, sest tänasel päeval peavad kõik loovinimesed kõike oskama ilmselgelt).
Kui asjaga on kiire ja me elame Eestis - peaegu, et alati on kõigil kiire kõigega, millegile ei mõelda enne viimast hetke, sest kustutatakse eelmist mure mis tekkis kuna mõeldi ka siis viimasel hetkel (ma eeldan, et kõik on sellise ringiga siinmail kursis). Kuna on asjaga kiire, siis oleks hea fotograafil oma aega planeerida, et saaks piltidega tegeleda endale meelepärasel viisil, mitte kolme asja vahel (ala vanaema haiglasse viies ooteruumis või enne sõbra sünnipäeva taksos).
Miks pilte üldse vaja on? See ehk on keerulisem küsimus mille esitamist ehk on kõige keerulisem seletada, aga ma proovin sellest hoolimata ja olgem ausad kui sa siiamaani oled lugenud, siis sul ei ole tõesti midagi muud teha või siis mu arutelu on mingitki pidi arusaadav ja meeldiv. Ma valin viimase ja marsin edasi.
Miks on ehk kõige olulisem küsimus, sest kui enne pildistamist (või üldse elus millegi tegemist) seda selgeks ei ole teinud, siis võib tihti juhtuda et tulemuseni jõudes ei olda sellega rahul, sest tegelikult ei teatud kuhu jõuda sooviti. Miks pilti tehakse annab fotograafile (ei ole eneseabi rubriik) aimdust mida edasi soovitakse anda (1 pilt 1000 sõna jne). Oletame, et on konverents - oleks hea näidata inimesi kätlemas, laval toimuvat (boonus punktid kui kõneleja saab pildile koos suursponsoriga), ehk inimtegevust ja nägusid. Kui on aga üldist baari meeleolu vaja edastada, siis inimestele, keda ei ole eelnevalt teavitatud, et võidakse pildistada, ei meeldi, et nad kuskil figureerivad ning siis oleks suurepärane kui kõrvalised inimesed ei jää teravalt pildile. Nüüd tõsi - kui sind kutsutakse kuhugi pildistama, siis eeldatakse et sa tead mida sa teed ja kus sa oled, küll aga on vahe kas oled ürituse nn pressifotograaf või oleks hea Facebooki lihtsalt üks jäädsvustus üles panna, mis viibki meid…
Kus pildid kasutust leiavad. Tehniliselt ei tohiks siin fotograafi jaoks olla muud vahet kui, et ainult instagramis kasutatavaid pilte oleks mõistlik pildistada vertikaalsena ja mujal ehk horisontaalsena. Küll on aga erinevus mis vibe’i taga otsitakse, LinkedIn on pigem viisakam ja corporate, insta peaks tähelepanu püüdma värvi ja subjektiga, ajalehes on oluline sündmuse edasikandmine ja pilt seinal peaks olema ilus vaadata.
Miks ma kirjutasin seda? Ehk mõni teist, järgmine kord fotograafi pildistama kutsudes ütleb hoopis: “Hei, mul oleks kolm-neli pilti insta jaoks tänasest üritusest, saaksid teha? Kiiret pole, järgmise nädala lõpuks tahaks pilte. “ Aga olgem realistlikud, pärast pildistamist küsitakse hommikul, kuule millal saab, ma tahaks delfisse 10tk enne lõunat ära saata ja siis kas sa need vertikaalid mis ma palusin teha saaksid kuidagi FB kaane fotoks ümber teha? Ja selline on elu ja sellise elu me oleme kõik valinud.
