Kuu aega pildistamist – Tallinn Fringe Festival 2024
Kuna ma kirjutada ei oska, siis ma lasin ChatGPT’l ennast intervjueerida - Ekspressi ajakirjanikud värisege hirmust!
Mis tunne oli olla osa Tallinn Fringe Festivalist ja seda terve kuu vältel pildistada?
Esmakordne kogemus - olen olnud korraldustiimis väiksemate ürituste puhul, aga käia terve kuu jooksul linnas üritustel ja tunda, et see on üks suur pikk üritus oli midagi muud. Endale ei jõudnud see kohale, et olen osa sellest kui ehk võib-olla ürituse lõpus kui esinejad olid juba tuttavad ja tekkis ehk teatav familiaarsus, siis tekkis rohkem tunne, et olen osa millestki suuremast.
Mis oli kõige väljakutsuvam aspekt kogu protsessi juures?
Õhtust õhtusse pildistamine on algul põnev, aga kuna ma ei ole enam 23, siis see muutub pika peale üpriski väsitavaks. Pärast õhtust üritust (ala 22:00 lõpuga) minna veel stuudiosse ja pildid töödelda, et järgmisel päeval oleks nö. puhas leht oli kindlasti katsumus omaette.
Ehk kõige huvitavam hetk oli minna stand-up’st Rockabilly kontserdile. Kaks eri toimumispaika, täiesti teine publik, aga mõnusad mõlemad.
Kas oli mõni hetk, mis sind eriti üllatas või inspireeris?
Esimene üritus kohe tõi ehk suurima üllatuse, Leedu kirjandusõhtu Inglise keelses raamatupoes, esiteks kombinatsioon mida ma ei oleks otseselt osanud ettekujutada, aga ka omanike soe vastuvõtt üritusele ja nende siiras tänu festivali korraldajate suunas - millegipärast seda siirust väljendatakse Eestis vähe.
Millist varustust kasutasid ja kuidas aitas see sul hetki jäädvustada?
Kuna enamik esinemisi toimusid relatiivselt väiksetes kohtades, siis kasutasin enda 24-70mm f2.8 objektiivi ja täiskaader Canon RP kaamerat. Loomulikult oleks võinud kasutada täpsemat tehnikat, aga ma leian, et Fringe laadseid üritusi tuleks pildistada ilma välguta, et häirida külastajaid ja ka esinejaid võimalikult vähe ja kaamerate ja objektiivide vahetamine võib samuti mähkerdamisena mõjuda vaiksel stand-upil vms. Pigem saada veidi kaugemalt selge pilt, mida ajad nö mõnda aega taga, kui et välk näkku ja koju.
Millised olid kõige meeldejäävamad fotod, mida festivalil tegid?
Üks mu lemmik pilte festivalilt ei ole ehk kõige parem pilt tehnilises mõttes või isegi värvide mõttes, aga ronisin raekoja torni tippu ja sealt tegin zoom objektiiviga pildi ühest esinejast pärast tema esinemist. Ta istus publiku seas munakivi tänaval ja tundus, et kõigil oli lõbus - minu jaoks see pilt kandis Fringe Festivali emotsiooni rohkem edasi kui ehk midagi muud. Käe katsutavad esinemised ja publiku vahetu seotus esinejatega.
Kas festivali pildistamine muutis sinu fotograafiat või lähenemist?
Kindlasti, ma ei ole nii palju erinevaid teemasid nii väikese aja jooksul pildistanud ja see kogemus kindlasti korrastas mu lähenemist ürituste pildistamisele - kuidas ennast ette valmistada ja mida jälgida. Kindlasti sisendas enesekindlust, et ka tulevikus selliseid “segaseid” projekte ette võtta.
Küsimus: Mis sind festivali jooksul kõige rohkem inspireeris?
Esinejad kes esimest korda sellisele lavale astusid - kes tegi oma esimest stand-up tundi, kes oma esimest muusikalist etteastet. Kas sealt saab asja edasi või mitte - elu näitab, aga ilma esimeste sammudeta ei saa kindlasti midagi ja need inimesed, kes julgevad lavale astuda oma esimest esinemist andma - mis saab rohkem anda motivatsiooni?
Kas oli hetki, kus tundsid, et enam ei jaksa? Kuidas sellest üle said?
Mõnel õhtul oli kindlasti tunne, et pigem lähen koju magama kui tagasi stuudiosse, et pildid valmis saada, aga kaine mõistus sai võitu mis ütles, et kui sa nüüd neid ära ei tee, siis ega homme rohkem aega pole. Mulle ei meelid kuhjunud nö kohustused, aga see ei tähenda, et väsimust ei tekiks.
Mida õppisid Tallinn Fringe Festivalil pildistades nii tehniliselt kui ka emotsionaalselt?
Hoolimata esitusest on publik seal selleks, et esinejat näha. Sama on fotograafiga, sa oled seal selleks, et see hetk tabada ja see ei puutu ühestki otsast sinu isikuga kokku vaid sa oled seal, et näidata teisi parimast valgusest.
